IMDB
Avastades ükspäev, et kõik filmid on vaadatud, mis leiduvad läpakas, mõtlesin, et uudistaks veidi õudukaid. Meenus lapsepõlv, kus ETV näitas õhtuti friigifilme ja muud taolist, kus sai nähtud Frankensteini filmi, mis kujutas jääpanku ja mäletan, et kurbus täitis mu hinge tolle filmi vältel. Mõeldud - leitud, pärast paari treilerit leidsingi too - Mary Shelly's Frankenstein (1994).
Tirisin filmi alla ja võtsin ühe armsa noorhärra lähedusse ning vaatasime uuesti too 2+h filmi ära.
Filmide uuesti vaatamise puhul on alati võimalus pettuda, mida ka osati ette tuli. Kohati on filmiheli paigast ära ja ei vasta suude liikumisele. Samas meeldib mulle midagi kogu filmi juures.
Film on kõigile teada-tuntud Frankensteini lugu. Mees (kinnisideega) tahab ise elu luua, varjab end maailma eest ja suudab luua elu - pettub selles, põhjustades "koletises" viha ja kättemaksusoovi. "Koletis" hävitab kõik kalli mehe elus ja jääb loojat jälitama. Ega süžeed polegi vaja loovalt uuendada.
Minu jaoks on raske vaadata filmist, kuidas ei anta erisugustele võimalust, kuidas see omakorda põhjustab väljatõugatutes viha ja kurbust. Seega oli hetki, mida oleks võinud üle kerida, aga asi on rohkem minus.
Graafilisuse koha pealt imeline film. Täpselt parasjagu verd ja soolikaid, ei mingit ülepingutamist, kus püütakse jäljendada soolikate lõhkumist või luude purunemist kirvehoopide all. Üksikud hetked - nagu lääv süda peos - tekitasid õudust ja mittenähtav osa jättis kujutlusvõimele võimaluse see jubedustega ise täita.
Armastuslugu on olemas, pettumus on olemas, vägivalda ja surma leidub ka. Õnne ja rõõmu ning kurbust ja pisaraid - igale maitsele midagi. Peab lähiajal ehk ka mustvalge originaali ära vaatama, aga seni meeldib too film mulle väga.
Hindamise jätan igaühe oma hingele.
