Mary Shelly's "Frankenstein" (1994)

IMDB

Avastades ükspäev, et kõik filmid on vaadatud, mis leiduvad läpakas, mõtlesin, et uudistaks veidi õudukaid. Meenus lapsepõlv, kus ETV näitas õhtuti friigifilme ja muud taolist, kus sai nähtud Frankensteini filmi, mis kujutas jääpanku ja mäletan, et kurbus täitis mu hinge tolle filmi vältel. Mõeldud - leitud, pärast paari treilerit leidsingi too - Mary Shelly's Frankenstein (1994).

Tirisin filmi alla ja võtsin ühe armsa noorhärra lähedusse ning vaatasime uuesti too 2+h filmi ära.

Filmide uuesti vaatamise puhul on alati võimalus pettuda, mida ka osati ette tuli. Kohati on filmiheli paigast ära ja ei vasta suude liikumisele. Samas meeldib mulle midagi kogu filmi juures.

Film on kõigile teada-tuntud Frankensteini lugu. Mees (kinnisideega) tahab ise elu luua, varjab end maailma eest ja suudab luua elu - pettub selles, põhjustades "koletises" viha ja kättemaksusoovi. "Koletis" hävitab kõik kalli mehe elus ja jääb loojat jälitama. Ega süžeed polegi vaja loovalt uuendada.

Minu jaoks on raske vaadata filmist, kuidas ei anta erisugustele võimalust, kuidas see omakorda põhjustab väljatõugatutes viha ja kurbust. Seega oli hetki, mida oleks võinud üle kerida, aga asi on rohkem minus.

Graafilisuse koha pealt imeline film. Täpselt parasjagu verd ja soolikaid, ei mingit ülepingutamist, kus püütakse jäljendada soolikate lõhkumist või luude purunemist kirvehoopide all. Üksikud hetked - nagu lääv süda peos - tekitasid õudust ja mittenähtav osa jättis kujutlusvõimele võimaluse see jubedustega ise täita.

Armastuslugu on olemas, pettumus on olemas, vägivalda ja surma leidub ka. Õnne ja rõõmu ning kurbust ja pisaraid - igale maitsele midagi. Peab lähiajal ehk ka mustvalge originaali ära vaatama, aga seni meeldib too film mulle väga.

Hindamise jätan igaühe oma hingele.

The Punisher

The Punisher on Marveli poolt loodud antikangelane, kes karistab kõiki kurjategijaid, kes ta teele jäävad surmaga. Kaotades oma pere, pole tal enam midagi kaotada ja kättemaksu asemel hakkab ta armutult kurjategijaid tapma. Sellest samast koomiksist on vändatud kolm filmi. Neist ma alljärgnevas postituses räägingi.


The Punisher (1989)



Juba esimesel viiel minutil on tapetud hulganisti gängstereid ja kaabakaid. Puniherist endast on vähe aimu, mis ta on ja kes ta on. Paljud kahtlustavad veretöös meest nimega Frank Castle, kes on endine politseinik, kelle pere sai surma autoplahvatuses. Kuna filmis on mitut sorti kurjategijaid, siis gängstereid kimbutavad Yakuza liikmed, kes röövivad gängsterite lapsed.

Selles filmis pole Punisheri taustaloost midagi erilist teada. Ise võib mõelda ja aimata, mis minu arust on selle filmi puhul väga võluv. Selline salapärasus.

Koomiksielemente oli vähe. Muidugi võib pidada koomiksielemendiks seda, et Punisher oli võitmatu. Ühe korra filmi jooksul võis tunduda, et ta polegi surematu.

Mulle olid väga meelt peamised vaenlased Yakuzast, kes kasutasid Punisheri käest info saamiseks piinapinki. Au sees on teiste koomiksite tootjate narritamine. Nimelt Punisher ajas kõik veretööd Batmani kaela.

Väga palju kaasa elama panevaid hetki olid, mis võrreldes teiste filmidega on peajagu üle. Palju oli kaheksakümnendate hõngu. Riietused, heliefektid, võitlusstseenid.

Kõige lahedam oli muidugi peaosatäitja Dolph Lundgren, keda me enamus kujutame ette blondi mehena. Punisheri rollis oli ta sünge, tumedate juustega ja mootorrattaga.

Kuna tegemist on märulifilmi ja koomiksifilmiga, siis palju pingelisi hetki tegid selle filmi vaadatavaks.

Kuus punkti kümnest.



The Punisher (2004)



Ka selles filmis on põhiteema karistamine/kättemaks. Seekord on tegemist eriagendiga, kes peale erru minekut satub kättemaksu ohvriks kuna ta viimases missioonis sai surma ühe gängsteri poeg. Terve Frank Castle suguvõsa tapetakse. Plaani järgi ka Frank, aga imekombel õnnestub tal sellest uskumatust olukorrast elusana välja tulla.

Polnud nii palju pingelisi ja ahhetama panevaid momente, kuid kõigil, kes seda filmi näinud, räägivad alati ühest ainsast kohast, mis filmis hea oli. Kui keegi seda on näinud, teab, millest räägin.

Kuna see film on pea poole pikem kui 1989 aasta versioon, siis selles saab rohkem kõigest aimu ning see on ka film, kus on kasutatud pealuu kujutist, mida 1989 versioonis kasutati ainult nugade peade puhul.

Koomiksifilmi kohta jäi minu jaoks nõrgaks. Polnud seda tugevat vaenlast eriti tunda. Põhivaenlast mänginud John Travolta jättis minu jaoks nõrga mulje tugevast vaenlasest.

Lõppude lõpuks oli hea märul ning selle eest teenib ta 5 punkti.

Punisher: War Zone (2008)



Kõige lähedasem koomiksile algloo poolest. Frank Castle on endine militarist, kelle pere tapeti. Üllatus üllatus - taas kättemaks ja karistus. Punisher on võtnud eesmärgiks tappa kõik maffiapered.

Mulle meeldis selle filmi puhul kõige rohkem see, et Punisheril oli salajane usaldusisik politseis, kes teda abistas.

Üks suurim erinevus selles filmis on see, et teadmatusest, et üks agent oli infiltreerinud maffiaperekonda, tapab ta selle süütu mehe, kellel on naine ja tütar.

Seetõttu peab ta tapma selle maffiapere, kes ähvardab tolle agendi pere.

Mulle meeldis väga musternäidis, kuidas tekib vihavaenlane. Punisher lükkas maffiapere pealiku klaaspudelite purustajasse, kus selle mehe nägu deformeerus kohutavalt. Seetõttu võtab ta endale nimeks Jigsaw ja võtab enda suurimaks tahtmiseks tappa Punisher.

Palju tapmist, palju rohkem graafilisemat vägivalda, kuna see film oli suunatud täiskasvanud publikule.

Kuna selles filmis oli südamlikkust ja soojust kohati, annan sellele filmile rohkem punkte kui 2004 aasta filmile, mida peetakse parimaks neist kolmest - 6 punkti.

V for Vendetta (2005)

See on üks mu lemmikuid filme ja ma pole tänini siia midagi sellest kirjutanud. Just praegu lõpetasin selle vaatamise ja ikka nautisin selle geniaalsust, kulminatsiooni ja stoorit.

Film ise on tehtud kaheksakümnendate lõpus kirjutatud koomiksite sarja järgi. Kuna tollal oli see koomiks väga futuristlik, ei jäänud filmi adaptsioon sinna aega vaid on kaasajastatud ja on taas futuristlik.

Filmis peitub väga sümpaatne filosoofia. Koomiksis mainis V enda pruudiks olevat naist nimega Anarhia. Nagu pealkiri räägib, on tegemist suuresti kättemaksuga.

Kohe alguses üllatab kindlasti lai sõnavara. Praegugi võtsin sõnaraamatu lahti ja uurisin mida see ja too tähendab ning mõtlesin, kuidas seda kõnes kasutada.

Alati kuulub loosse naine. Nii ka selles loos.

Kes pole sellest filmist kuulnud, neile häbi-häbi. Kes on kuulnud ja pole näinud, vaadake. Mainiks ka ära, et see on esimene film, mille DVD-d ma meelsasti oman.

Punktiskooriks 9.5

Quantum Leap/Ajahüpe (1989-1993)

Tegemist pole küll filmiga, aga vajab ära märkimist, sest mina vaatasin selle sarja läbi. Kokku on viis hooaega. Esimene hooaeg üpriski lühike, teised pikemad.

Peategelaseks on Dr. Sam Beckett, kelle unistuseks on ajas reisida ja muuta paremaks asju, mis kunagi on halvasti läinud. Kuna tema ajahüppe projekti ähvardab toetuste lõppemine ning selle lõpp, teeb Sam enneaegselt ajahüppe ja tema unistus saab tõeks. Ta peab hakkama päästma inimeste elusid nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ajahüpe näeb välja sellisena, et sam hüppab kellegi kehasse ja ta näeb peeglist seda inimest, kellesse hüppas. Kuskile peab ka see inimene jääma, kuhu hüpati. Too inimene satub tulevikku.

Tähtsaim osa ajahüppe juures on see, et Sam saab reisida ainult oma eluea jooksul.

Sellest sarjast leiab palju pisivigu, mis mõnikord häirivad. Seda juhtub küll harva. Siiski on nauditav.

Peategelane Sam on esteetide musternäidis. Tal on ka abiline tulevikust, kes on tema aju järgi säetud, et ainult tema näeb seda abilist. Al on täielik Sami vastand. Naistemees ja muidu lõbus sell.

Ma ei kahetse, et selle vaatamise ette võtsin. Viimane osa oli väga liigutav.

Punkte kaheksa kümnest.

Lingid: IMDB, WIKI, Trailer

Heart Of America (2003)

Saksa-Kanada ühistööl valminud film koolist ja koolivägivallast nii õpetajate kui teiste õpilaste poolt.

Film oli üpriski meeldiv. Oli mitu erinevat lugu, film oli kronoloogiliselt segamini löödud, mis on alati väga huvitav. Tegelaskujud olid väga huvitavad ja kenasti välja mängitud. Näitlejatöö ehk võis tiba häirima jääda, aga sellest pole hullu. Kokkuvõtlikult oli film hea. Kuna olen Klassi enne näinud, meenutas see film klassi. Teadagi miks. Filmi lõpp oli väga sarnane sellele. Kuid hmm. Klass tehti neli aastat hiljem ja sai vist isegi kuulsamaks. Alati kardetakse, et tänu sellisele filmile saavad lapsed/noorukid eeskuju ja ajendust. Väga võimalik.

Filmi lõpuks loeti ette fakte koolitulistamistest, mis olid šokeerivad.

Hindeks kuus kümnest.

Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Muusikal mehest, kellel oli ilus naine, ilus laps ja hea töö. Virtuoosne habemeajaja satub valesüüdistuste tõttu vangi, sest tema naist ihaldab korruptiivne kohtunik.

Aastaid hiljem, 15 aastat hiljem, kui täpne olla, tuleb Benjamin Parker tagasi oma kodulinna. Nimeks nüüd Sweeney Todd. Kuuldes, et naine on surnud ja laps kohtuniku käes vangistuses, hakkab ta ihuma kättemaksu.


See on üks parimatest filmidest, mis ma näinud olen siiamaani. Lugedes natuke wikit, sain teada, et Johnny Depp oli selle filmi tõttu õppinud laulma.

Sacha Baron Cohen ka mängis selles. Polnudki paha roll talle. Täitsa kenasti sai hakkama. Olgugi, et seda osa talle väheks jäi.

Algul oli natuke šokeerv see veretöö, kuid sellega harjub filmi jooksul ära.

Eriti meeldis mulle Sweeney ja kohtunik Turpini duett. Alan Rickmani ja Johnny Deppi hääl mõjuvad uskumatult hästi koos.

Tumedad toonid olid päris mõnusad. Pluss meik oli ka kena.

Kaheksa punkti

Shallow Hal (2001)

Peaosas üks mu lemmikuid näitlejaid - Jack Black.

Jack mängib Hal-i, kellele isa enne surma ütles, et ta ainult ilusaid naisi vaataks.
Hal muutus siis seega pealiskaudseks mölakaks, kes hakkas otsima ainult ilusaid naisi.

See film meeldis mulle esimesel vaatamisel. Kolmandal korralgi pakkus rõõmu.

Hal kohtub ühe tüübiga lifts, kes talt nö hüpnoosi maha võtab ja siis hakkab ta nägema inimesi sisemise ilu järgi. See oli päris lõbustav vaadata, kuidas väliselt ilusad naised olid Hal-i silmis hallide juustega kühnad vanad naised.

Kogu filmi sõnum oli üpriski sügavamõtteline, olgugi, et tegu oli komöödiaga. Oli kohti, kus kogu hingest naerda. Oli ka selliseid kohkuma panevaid kohti, muige kohti. Peaaegu ka nutma panevaid kohti.

Väga romantiline, lõbus, ka kurb. Soovitan vaadata, kui ei ole veel näinud.

Seitse punkti kümnest.