The Punisher

The Punisher on Marveli poolt loodud antikangelane, kes karistab kõiki kurjategijaid, kes ta teele jäävad surmaga. Kaotades oma pere, pole tal enam midagi kaotada ja kättemaksu asemel hakkab ta armutult kurjategijaid tapma. Sellest samast koomiksist on vändatud kolm filmi. Neist ma alljärgnevas postituses räägingi.


The Punisher (1989)



Juba esimesel viiel minutil on tapetud hulganisti gängstereid ja kaabakaid. Puniherist endast on vähe aimu, mis ta on ja kes ta on. Paljud kahtlustavad veretöös meest nimega Frank Castle, kes on endine politseinik, kelle pere sai surma autoplahvatuses. Kuna filmis on mitut sorti kurjategijaid, siis gängstereid kimbutavad Yakuza liikmed, kes röövivad gängsterite lapsed.

Selles filmis pole Punisheri taustaloost midagi erilist teada. Ise võib mõelda ja aimata, mis minu arust on selle filmi puhul väga võluv. Selline salapärasus.

Koomiksielemente oli vähe. Muidugi võib pidada koomiksielemendiks seda, et Punisher oli võitmatu. Ühe korra filmi jooksul võis tunduda, et ta polegi surematu.

Mulle olid väga meelt peamised vaenlased Yakuzast, kes kasutasid Punisheri käest info saamiseks piinapinki. Au sees on teiste koomiksite tootjate narritamine. Nimelt Punisher ajas kõik veretööd Batmani kaela.

Väga palju kaasa elama panevaid hetki olid, mis võrreldes teiste filmidega on peajagu üle. Palju oli kaheksakümnendate hõngu. Riietused, heliefektid, võitlusstseenid.

Kõige lahedam oli muidugi peaosatäitja Dolph Lundgren, keda me enamus kujutame ette blondi mehena. Punisheri rollis oli ta sünge, tumedate juustega ja mootorrattaga.

Kuna tegemist on märulifilmi ja koomiksifilmiga, siis palju pingelisi hetki tegid selle filmi vaadatavaks.

Kuus punkti kümnest.



The Punisher (2004)



Ka selles filmis on põhiteema karistamine/kättemaks. Seekord on tegemist eriagendiga, kes peale erru minekut satub kättemaksu ohvriks kuna ta viimases missioonis sai surma ühe gängsteri poeg. Terve Frank Castle suguvõsa tapetakse. Plaani järgi ka Frank, aga imekombel õnnestub tal sellest uskumatust olukorrast elusana välja tulla.

Polnud nii palju pingelisi ja ahhetama panevaid momente, kuid kõigil, kes seda filmi näinud, räägivad alati ühest ainsast kohast, mis filmis hea oli. Kui keegi seda on näinud, teab, millest räägin.

Kuna see film on pea poole pikem kui 1989 aasta versioon, siis selles saab rohkem kõigest aimu ning see on ka film, kus on kasutatud pealuu kujutist, mida 1989 versioonis kasutati ainult nugade peade puhul.

Koomiksifilmi kohta jäi minu jaoks nõrgaks. Polnud seda tugevat vaenlast eriti tunda. Põhivaenlast mänginud John Travolta jättis minu jaoks nõrga mulje tugevast vaenlasest.

Lõppude lõpuks oli hea märul ning selle eest teenib ta 5 punkti.

Punisher: War Zone (2008)



Kõige lähedasem koomiksile algloo poolest. Frank Castle on endine militarist, kelle pere tapeti. Üllatus üllatus - taas kättemaks ja karistus. Punisher on võtnud eesmärgiks tappa kõik maffiapered.

Mulle meeldis selle filmi puhul kõige rohkem see, et Punisheril oli salajane usaldusisik politseis, kes teda abistas.

Üks suurim erinevus selles filmis on see, et teadmatusest, et üks agent oli infiltreerinud maffiaperekonda, tapab ta selle süütu mehe, kellel on naine ja tütar.

Seetõttu peab ta tapma selle maffiapere, kes ähvardab tolle agendi pere.

Mulle meeldis väga musternäidis, kuidas tekib vihavaenlane. Punisher lükkas maffiapere pealiku klaaspudelite purustajasse, kus selle mehe nägu deformeerus kohutavalt. Seetõttu võtab ta endale nimeks Jigsaw ja võtab enda suurimaks tahtmiseks tappa Punisher.

Palju tapmist, palju rohkem graafilisemat vägivalda, kuna see film oli suunatud täiskasvanud publikule.

Kuna selles filmis oli südamlikkust ja soojust kohati, annan sellele filmile rohkem punkte kui 2004 aasta filmile, mida peetakse parimaks neist kolmest - 6 punkti.