Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007)

Muusikal mehest, kellel oli ilus naine, ilus laps ja hea töö. Virtuoosne habemeajaja satub valesüüdistuste tõttu vangi, sest tema naist ihaldab korruptiivne kohtunik.

Aastaid hiljem, 15 aastat hiljem, kui täpne olla, tuleb Benjamin Parker tagasi oma kodulinna. Nimeks nüüd Sweeney Todd. Kuuldes, et naine on surnud ja laps kohtuniku käes vangistuses, hakkab ta ihuma kättemaksu.


See on üks parimatest filmidest, mis ma näinud olen siiamaani. Lugedes natuke wikit, sain teada, et Johnny Depp oli selle filmi tõttu õppinud laulma.

Sacha Baron Cohen ka mängis selles. Polnudki paha roll talle. Täitsa kenasti sai hakkama. Olgugi, et seda osa talle väheks jäi.

Algul oli natuke šokeerv see veretöö, kuid sellega harjub filmi jooksul ära.

Eriti meeldis mulle Sweeney ja kohtunik Turpini duett. Alan Rickmani ja Johnny Deppi hääl mõjuvad uskumatult hästi koos.

Tumedad toonid olid päris mõnusad. Pluss meik oli ka kena.

Kaheksa punkti

Shallow Hal (2001)

Peaosas üks mu lemmikuid näitlejaid - Jack Black.

Jack mängib Hal-i, kellele isa enne surma ütles, et ta ainult ilusaid naisi vaataks.
Hal muutus siis seega pealiskaudseks mölakaks, kes hakkas otsima ainult ilusaid naisi.

See film meeldis mulle esimesel vaatamisel. Kolmandal korralgi pakkus rõõmu.

Hal kohtub ühe tüübiga lifts, kes talt nö hüpnoosi maha võtab ja siis hakkab ta nägema inimesi sisemise ilu järgi. See oli päris lõbustav vaadata, kuidas väliselt ilusad naised olid Hal-i silmis hallide juustega kühnad vanad naised.

Kogu filmi sõnum oli üpriski sügavamõtteline, olgugi, et tegu oli komöödiaga. Oli kohti, kus kogu hingest naerda. Oli ka selliseid kohkuma panevaid kohti, muige kohti. Peaaegu ka nutma panevaid kohti.

Väga romantiline, lõbus, ka kurb. Soovitan vaadata, kui ei ole veel näinud.

Seitse punkti kümnest.

Ali G Indahouse

Ali G Indahouse(2002)


Olgu. Ma mõtlesin, et ma vaatan nüüd uuesti kaks Sacha Baron Coheni filmi ära ja millalgi kolmanda ka. Nimelt Brüno.

Praegu tegin algust. Vaatasin ära Ali G Indahouse.
Väga halb mõte oli.

Kogu film on labane. Nalja on nabani nagu ikka selliste filmide puhul on. Labast nalja. Kusjuures soundtrack on jube hea. Jungelit, reggaet ja muud head kraami.

Filmi peategelaseks on junglist Ali G, kes on wannabe gängster ja naistemees. Tal on keskmise välimusega naine ja nad suudlevad jubenaljakasti.

Ma ei oska midagi erilist selle filmi kohta öelda. Igav ei hakanud, piinlikke momente palju. Isegi Borat oli ka korra sees ja oleks peaaegu rusikaga näkku saanud homoliku käitumise eest.

Filmi tagamõte oli nagu tüüpilise perefilmi puhul. Mingi lootusetu tahab päästa midagi endale hingelähedast.

Sellele filmile annan 3 punkti kümnest.

Daredevil

Daredevil (2003)



Daredevil on koomiksi ainetel tehtud superkangelase film. Kõik elemendid olid olemas, mis minu arust taolises filmis alati peab olema: võimetega superkangelane, ilus naine, vaenlased, kättemaks, aeglased politseinikud, ambitsioonikas ajakirjanik, õiglus, happy end.

Eelmises lõigus sai kõik öeldud. Daredevil on sihuke mees, kes sai nooruses toksiliste jäätmetega näkku ja siis seetõttu pimedaks jäädes sai ka endale ülinimlikud võimed. Olgugi, et pime, suudab ta tajuda kõike enda ümber ja kuidagi kajalokatsiooni abil näha.

Eriti ei süvenenud filmi. Ei võlunud eriti nii palju kui enamused superkangelaste filmid. Siiski-siiski. Jennifer Garner oli ilus selles filmis. Tundus, et silmi oli tal kas toonitud või olid läätsed silmas. Ühegi inimese silmad ei ole sellised päriselt.

Täiesti vaadatav film kokkuvõttes. Vaenlastest meeldis Bullseye. Täitsa sümpatiseeris kohe.

Sellele filmile annan viis punkti kümnest.

SLC.Punk!

SLC.Punk! (1998)



Film räägib Salt Lake Citys elavatest punkaritest, kes on kooli lõpetanud headele hinnetele, et nö seestpoolt õõnestada. Leidnud enda jaoks pungi ja siis kõvasti igal pool pidutsenud ja elanud vaba elustiili.

Palju räägitakse anarhiast, kaosest, poseritest ja sellest kuidas poserid on need, kes näitavad keskmist ja ütlevad "Anarchy in the UK". Punk on filmi peategelase arust igal pool ümberringi ja ainult võltsid võtavad mujalt eeskuju. Tema ei vaidle selle üle, kust punk pärit on.

Meenutab veidi dokumentaali.

Film paneb kõige selle asja peale mõtlema. Välimuse ja hinge ja vaimu ja muu sihukese pläma peale.

Igav ei hakka mitte mingil juhul. Nalja saab küllaga. Filmi lõpp on ettaimamatu üpriski. Vähemalt minu nüri inimese jaoks.

Punkte annan seitse kümnest.

The Fly

Et mul meelest ei läheks, mis filme ma vaatan hakkan ma bloogi pidama selleks. Kõik need arvamised on minu isiklikud võib-olla ka kellegi mõjutatud. Minu arvamuste järgi ehk keegi võib leida mõne hea või siis halva filmi, mida õhtuti vaadata.

Tegin seda, mida ei tohiks teha. Vaatasin enne filmi remake ära, siis vaatasin filmi originaali. Pärast vaatasin remake järge. Kirjutan siis ka selles järjekorras, mis ma vaatasin.

The Fly (1986)






Wiki ütleb mulle, et tegemist on kõrge eelarvelise filmiga. Seda on tunda eelkõige eriefektide järgi. Minu jaoks on väga tüüpilised eriefektid, mis iseloomustavad kaheksakümnendate taolisi filme - palju lateksit, palju löga ja imelikke moodustusi.

Tegu on ulmelise filmiga, kus üks doktor leiutab uue transpordi viisi - teleportatsiooni. Sellel on ainus viga. Ta ei saa teleportida elus organisme. Teleportatsiooni käigus nad muunduvad. Mingi hetk ta selle saavutab ja siis proovib ka enda peal ja kogemata üksi ise ennast teleporteerides ristab end kärbsega, kes teleporterisse sattunud.

Filmi vaadates. Mulle eriti meeldis filmi peategelast mängiv Jeff Goldblum, kes oli doktori rollis. Ta oskas olla selline lahe ja osati ka hull doktor, kellel tiba nõrgad oskused naisi sebida. Teine peategelane on ajakirjanik Veronica, keda mängib Geena Davis. Sellesse pea kolmkümmend aastat praegusest Geenast nooremasse armusin ma pea et ära. Täitsa tore silmailu.

Kui nüüd punkte anda, siis selle žanri kohta on see päris hea. Ütleme, et viis punkti kümnest.

Kuulus tsitaat filmist: "Be afraid, be very afraid."


The Fly (1958)



See film on märksa rohkem juttu kui eriefekte täis. Näitlemine on vahva, muusika on väga tabav. Eriti meeldis mulle ühe tüübi hirmu või mingisuguse tülgastumise väljendumine. Naersin seda, kui toredasti see oli tehtud.

Sisu on umbes sarnane. Tüüp leiutab teleportatsiooni masina, on mured sellega. Lahendab ära ja siis feilib enda transportimisega. Selles filmis ei ristata vaid tekivad kaks eri keha. Kärbse peaga mees ja inimese peaga kärbes.

Film ise oli ütleme, et õudsem kui remake. Selles oli rõhk rohkem näitlemisel. Eriefektidest nii palju, et täitsa arvestatav oli selle aja kohta veel eriti. Kärbse pea oli päris vinge. Olgugi, et nägi võlts välja. Kärbse "käsi" mehel oli ka rohkem nagu karu käpp. See ei häirinud siiski

Filmile annan seitse punkti kümnest.


The Fly II (1989)

Kohe ütlen ära, et see film ei vaja vaatamist. On küll rämedam, jubedam. Siiski pole väärt vaatamist. See on kõik minu arvamus. Selles filmis sureb palju rohkem inimesi. Esimeses episoodis ainult üks. Eriefekte on palju rohkem. Jälle lateks ja löga.

Isiklikult vaatasin ja nautisin, aga samas mind häiris, et kärbes muutus kookoniks. See on ju ulmefilm, aga kärbestel pole sellist moondeseisundit minu teada. Algul ma mõtlesin, et kuidas saab järge teha esimesele osale. Väga lihtne. Eelmises osas ju seksis see juba muunduma hakanud doktor selle ajakirjanikuga ja teise osa alguses kohe see naine sünnitas mingi kookonisarnase asja, kust laps välja lõigati.

Idee ja kõik täiesti tasemel isegi. Seekordselt oli jällegi probleem teleportatsiooni masinatega kuid see sündinud poiss hakkas asja uurima. Ta oli põhimõtteliselt imelaps. Viie aastaselt juba täiskasvanu. Tegi korda. Ise aga hakkas muunduma ja leiutas ka ravi endale. Mis ta leiutas? Peate nägema, et teada saada.

Neli punkti annan sellele. Nii karmilt jah.